Pokkeripro Taimaal

Istun hetkel hotellitoas Pattayal enne kui lähen õhtust sööma, mõtlesin, et kasutaks seda vaba hetke väikse update kirjutamiseks. Nagu ma juba varem mainisin oli plaan paar nädalat grindida ja siis otsustada, mis edasi… Praktiliselt peale PKR TV Cash Game eriti see kuu pokkerit ei mänginud, tegin veidi NL200 ja NL100, kokku vast 12-15 tundi aga tänu heale runnile oli teenistuseks $200/hr. Ülejäänud kuu käisin iga õhtu peol kuni varahommikuni, Chiang Mai kohta suhteliselt igav aga ma ei viitsind niisama toas ka istuda.

Lendasin Chiang Maist siia 19. juunil 2 sõbraga, kes olid „first timerid“. Olin neile tour guideks ning käisime erinevates gogo baarides jms. Nende lemmikuteks said Angelwitch a-gogo, Champagne a-gogo ja X-zone.

Champagne oli üks esimesi gogo-sid kuhu me sisse astusime ning nende suureks vaimustuseks oli seal 100% naked lesbian show. Pattaya esmakülastajel kindlasti päris eksootiline, drinkide peale läks ca $100 ja me viibisime seal kõigest 3 tundi. Ülejäänud tegevused on suhteliselt „standard“ ja neist ei ole mõtet pikalt kirjutada.

Angelwitch on üks tuntud oma kvaliteetsete showde poolest, kuna me olime heas tujus siis ostsime 100 ping-pong palli (neid loobitakse tüdrukutele „tip“i andmiseks, üks pall maksab ca 20 bahti aka 7 eeki). Aga meie ronisime teisele korrusele ning otse ämbrist kallasime need pallid nagu vihmatilgad lavale. Tüdrukud läksid päris hulluks. Enne seda aga üks meist rääkis koha bossiga seal privaatse peo organiseerimisest umbes 40-50 inimesele 200-250k bahti eest. Seega meie table image oli „rich and stupid“. Üsna peagi „ründas“ meid armee tüdrukuid ning lõbu oli laialt. Jooke jms pole üheski teises baaris nii palju läinud kui siin, aga hea kvaliteetaeg tegi selle tasa vaatamata suurele checkile, mis meil hiljem kinni maksta tuli. For real, kui tahad mõnusat ajaviidet, siis selle eest tuleb plekki köhida, või vähemalt välja paista nagu sul oleks seda lõputult. Varem pole ma Angelwitchis sarnase kogemuse osaliseks saanud. Väga sick!

X-zone, see koht on klass omaette. Sisse astudes näed kohe kuidas chickid ennast laval erinevate objektidega penetreerivad. Ja ka sina saad sellest kõigest osa võtta! Banaan, jääkuubikud, „pussy smoking“ või pista terve enda käsi „sisse“. Hinnaks üks „ladydrink“, mis maksab ca $3. No limits! Ma loodan, et sellest siin kirjutades ma hiljem midagi kahetsema ei pea, kuid kindlasti pakub eelolev teks huvi blogi lugejale, seega idgaf.

Homme taksoga Bangkoki, kust lendan Helsingisse ning 7 fucking tundi hiljem 40 minutine lend Tallinnasse. Loodetavasti Xanax teeb oma töö ning Asia-Europe lend läheb linnulennul. Helsingi lennujaamas on vähemalt wifi, seega mingit tegevust seal leidub. Plaan Eestis olla on vähemalt paar-kolm kuud, ootan kuni grindhousest üks vend tagasi Kanadasse lendab, et tuba vabaneks ja ma sinna sisse saaks kolida.

Selleks korraks kõik, glhf…

Kuna plaanisin siin olla pikaajaliselt, siis tekkis probleem kuidas lahendada viisaküsimus. Kaalusin erinevaid variante ja kõige mugavam tundus hankida non-immigrant education visa, sest see kehtib aasta aega ning vahepeal pole vaja riigist lahkuda. Panin ennast aastasele tai keele kursusele kirja 25000 bahti eest, väike paperimajandus ja Kambodžasse Tai saatkonda viisat hankima. Sealt sain 3-kuulise viisa, mis peale väikest külastust immigratsiooni muutus aastaseks viisaks. Nüüd pean vaid iga kolme kuu tagant „nägu näitamas“ käima ja ankeedi täitma, et riigis edasi viibida tohiks.

Rentisin endale kuueks kuuks korteri, väljas on bassein, restoran (avatud kuni 21:00), 5-10 min kaugusel hulgaliselt Tai söögikohti jms. Suhteliselt mugav, sest restoranist on võimalik söök omale tuppa tellida telefoni teel ning hinnad on väga mõistlikud, kuid võrreldes mu eelmise elukohaga ööelust natukene kaugemal, ööelu all pean silmas kohti, kus turistid tavaliselt aega veedavad. Küll aga on siin ligidal korralikult Tai klubisid jms, millega ma plaanin tulevikus paremini tutvust teha. Nädalas saab ikka paar korda väljas käidud, kuid mitte enam iga päev, nagu varem, sest on vaja veidi tõsisemalt pokkerit mängida… Korteris on 6 Mbit/s intenet jagatud naabriga (elab samal korrusel, majas on oma LAN võrk, mille kaudu neti jagamine toimub). Tavaliselt on internet suhteliselt stabiilne, kuid alles hiljuti oli ta 3 päeva maas, mis põhjustas mulle tõsist frustratsiooni. Hakkasin juba kohvrit pakkima, et koju tagasi tulla. Pilte võite vaadata http://www.centralhillplace.com/ (suite room).

Songkrani ehk traditsioonilist Tai uut aastat tähistatakse 13-15 aprillil. Praktiliselt pole see midagi muud, kui kolm kuni kuus päeva kestvad pidustused üle riigi. Kuna Songkran langeb aasta kõige kuumemale perioodile, siis käib üle linna üks suur veesõda (aegade alguses oli veega kastmisel teine tähendus, kuid nüüd tehakse seda peamiselt lõbu eesmärgil ning ühtlasi ka inimeste jahutamiseks). Paraku tänu Songkrani hullusele juhtub palju õnnetusi, sest inimesed tarbivad ohtralt alkoholi, sõidavad purjus peaga ning käituvad ettearvamatult. Täiesti tavaline on saada ämbritäis jääga vett omale näkku näiteks rolleriga sõites. Võite ise ette kujutada, mis võivad olla tagajärjed. Minu poolest võiks see vee loopimine toimuda vaid ühel kuni kahel päeval, sest pole eriti lõbus kui oled kuhugi teel ning pole võimalik kuivalt kohale jõuda. Sel aastal veedan Songkrani Pattayal, homme Lendan Bangkoki ja sealt juba taksoga edasi.

Üks hea sõber Austraaliast tuli hiljuti tagasi Taimaale. Dima on lahe sell, mängib pokkerit ja oli ühtlasi ka üks neist, kellega koos siia esimest korda tulin. Varem oli kõva pidutseja, kuid millegi pärast viimasel ajal tõsiseks muutunud. Lennutas ühe hi-so chicki Bangkokist endaga Chiang Maisse, seega mingit suurt orgiat loota polnud, sest ta on nagu sääsk kärbsepaberil. Alustasime rikkaliku õhtusöögiga kus meiega liitus veel üks pokkerimängija. Kuna Dimale meeldib süüa siis on vaikselt tema kombed ka meile külge hakanud ning kõhud sai kõike head paremat täis pargitud (steik, sushi, tai toit, muud snäkid ning joogiks õlu ja vein).

Peale einestamist otsustasime minna ühte loungei, kus jõime seltskonnaga veel paar pudelit veini ning veetsime meeldivalt aega. Peale loungei tuli idee minna baaridesse… Olimegi juba teel kui ma tundsin, et asfalt on kuidagi väga kumerlikuks muutund, sest roller hüppas üles-alla. Kahjuks oli tagumine kumm katki ning peale väikest inspektsiooni viisin rolleri koju ära, Dima ja ta chick järgnesid, sest mul puudus transport tagasi linna keskele. Loomulikult olid ka nemad rolleril ning teekond tagasi kulges juba kolmekesi ühel rattal, mis pole siin mingi haruldane nähtus. Tihti on ühel rolleril isegi 4-5 inimest (väiksed lapsed).

Tegime baarides mõned dringid, kohtasime vanu tuttavaid, mitte midagi erilist… Chick tundis huvi, kes mulle pidevalt helistanud on viimastel päevadel. Vastasin ausalt, et sõbranna go-go baarist. Go-go baar on meie mõistes stripikas, mis saigi meie järgmiseks sihtkohaks. Peatselt peale istet võtmist ilmutas end ka minu sõbranna, kes mu tähelepanu röövis. Tellisin endale õlle ning joogi oma kaaslasele. Dima ja tema tulevane eksnaine jäid veini juurde. Istusime täpselt lava ees, „actionist“ ca 30 cm kaugusel – kui romantiline. Kõik oli OK selle hetkeni kui avastasime, et üks meie teine „sõbranna“ oli töökohta vahetanud ning ronis meie ette lavale. Esimene asi mis ta suust kostus oli „Hello Dima“. Seda enam hi-so chick välja ei kannatanud ning tema ja Dima tegid minekut. Nende istekohad hõivasid kärmelt minu „uued sõbrannad“ ning ma jäin sinna kuni sulgemiseni. Vahepeal sain rinnamärgi numbriga „44“, mida ma uhkusega kandsin nagu ma töötaks seal, kahjuks keegi minu barfine maksta ei tahtnud ja pidin pettunult „peale tööd“ klubisse kliente otsima minema.

Klubisse ma kauaks ei jäänud, sest olen väsinud pidevalt samadest nägudest, peale „auringe“ (laps of honor) ja ühe joogi tegin sealt minekut. Klubi kõrval omab üks sõber afterhours baari (baarid peaksid olema ametlikult suletud peale 02:00, kuid tema oma on avatud vähemalt 10:00-ni). Rääkisime temaga veidi tõsistel teemadel, sest hiljuti üritas üks sõber enesetappu ning ka minul on tekkinud väike väsimus „elust paradiisis“ ja mõtted kolme kuu pärast tagasi Eestisse tulla. Ei mäleta, mis kell ma sealt lahkusin, kuid enne koju minekut käisin 7/11-s, ostsin vett ning otsisin tuk tuki. Tuki vend oli vana tuttav ja juba teadis, kus ma elan, seega seletamise vaev jäi ära. Hommikul avastasin, et telefon on kadunud. Helistasin oma backup telefonilt ja number kutsus, kuid keegi ei vastanud. Raevunult otsisin seda veel kodust ja õnn naeratas. Telefon oli hääletu peal ja padja all. Lõpp hea, kõik hea.