Üks hea sõber Austraaliast tuli hiljuti tagasi Taimaale. Dima on lahe sell, mängib pokkerit ja oli ühtlasi ka üks neist, kellega koos siia esimest korda tulin. Varem oli kõva pidutseja, kuid millegi pärast viimasel ajal tõsiseks muutunud. Lennutas ühe hi-so chicki Bangkokist endaga Chiang Maisse, seega mingit suurt orgiat loota polnud, sest ta on nagu sääsk kärbsepaberil. Alustasime rikkaliku õhtusöögiga kus meiega liitus veel üks pokkerimängija. Kuna Dimale meeldib süüa siis on vaikselt tema kombed ka meile külge hakanud ning kõhud sai kõike head paremat täis pargitud (steik, sushi, tai toit, muud snäkid ning joogiks õlu ja vein).

Peale einestamist otsustasime minna ühte loungei, kus jõime seltskonnaga veel paar pudelit veini ning veetsime meeldivalt aega. Peale loungei tuli idee minna baaridesse… Olimegi juba teel kui ma tundsin, et asfalt on kuidagi väga kumerlikuks muutund, sest roller hüppas üles-alla. Kahjuks oli tagumine kumm katki ning peale väikest inspektsiooni viisin rolleri koju ära, Dima ja ta chick järgnesid, sest mul puudus transport tagasi linna keskele. Loomulikult olid ka nemad rolleril ning teekond tagasi kulges juba kolmekesi ühel rattal, mis pole siin mingi haruldane nähtus. Tihti on ühel rolleril isegi 4-5 inimest (väiksed lapsed).

Tegime baarides mõned dringid, kohtasime vanu tuttavaid, mitte midagi erilist… Chick tundis huvi, kes mulle pidevalt helistanud on viimastel päevadel. Vastasin ausalt, et sõbranna go-go baarist. Go-go baar on meie mõistes stripikas, mis saigi meie järgmiseks sihtkohaks. Peatselt peale istet võtmist ilmutas end ka minu sõbranna, kes mu tähelepanu röövis. Tellisin endale õlle ning joogi oma kaaslasele. Dima ja tema tulevane eksnaine jäid veini juurde. Istusime täpselt lava ees, „actionist“ ca 30 cm kaugusel – kui romantiline. Kõik oli OK selle hetkeni kui avastasime, et üks meie teine „sõbranna“ oli töökohta vahetanud ning ronis meie ette lavale. Esimene asi mis ta suust kostus oli „Hello Dima“. Seda enam hi-so chick välja ei kannatanud ning tema ja Dima tegid minekut. Nende istekohad hõivasid kärmelt minu „uued sõbrannad“ ning ma jäin sinna kuni sulgemiseni. Vahepeal sain rinnamärgi numbriga „44“, mida ma uhkusega kandsin nagu ma töötaks seal, kahjuks keegi minu barfine maksta ei tahtnud ja pidin pettunult „peale tööd“ klubisse kliente otsima minema.

Klubisse ma kauaks ei jäänud, sest olen väsinud pidevalt samadest nägudest, peale „auringe“ (laps of honor) ja ühe joogi tegin sealt minekut. Klubi kõrval omab üks sõber afterhours baari (baarid peaksid olema ametlikult suletud peale 02:00, kuid tema oma on avatud vähemalt 10:00-ni). Rääkisime temaga veidi tõsistel teemadel, sest hiljuti üritas üks sõber enesetappu ning ka minul on tekkinud väike väsimus „elust paradiisis“ ja mõtted kolme kuu pärast tagasi Eestisse tulla. Ei mäleta, mis kell ma sealt lahkusin, kuid enne koju minekut käisin 7/11-s, ostsin vett ning otsisin tuk tuki. Tuki vend oli vana tuttav ja juba teadis, kus ma elan, seega seletamise vaev jäi ära. Hommikul avastasin, et telefon on kadunud. Helistasin oma backup telefonilt ja number kutsus, kuid keegi ei vastanud. Raevunult otsisin seda veel kodust ja õnn naeratas. Telefon oli hääletu peal ja padja all. Lõpp hea, kõik hea.